Õhukindel maja
Hoone, millel puudub piisav õhukindlus, võib osutuda paljude probleemide allikaks. Ebapiisavalt soojustatud katus võib tekitada kuni 30% soojuskadu, seinad 25% ning aknad ja uksed umbes 20%. Seetõttu võimaldab investeerimine maja termomoderniseerimisse või energiasäästlike lahenduste kasutuselevõtt juba ehitamise käigus oluliselt vähendada küttekulusid, samuti tuua leevendust keskkonnale, vähendades kahjulike ainete õhku paiskamist.

Passiivmaja

Passiivmaja kontseptsiooni looja on dr. Wolfgang Feist, Darmstadtis asuva Passiivmaja Instituudi asutaja. Tema definitsiooni kohaselt „Passiivmaja on siseruumide kütmiseks äärmiselt madala energiavajadusega (15 kWh/m2/aastas), milles termiline mugavus on kindlustatud passiivsete allikate (elanikud, elektriseadmed, päikesesoojus, ventilatsioonist tulenev soojus) kaudu ning hoonet ventileeriva õhu lisasoojendamisega, nii et ta ei vaja autonoomset aktiivset küttesüsteemi.”

Nimetus „passiivne” tuleneb eeldusest, et selline maja ei kasuta selliseid „aktiivseid” energiaallikaid õhu ja vee soojendamiseks nagu ahjud, katlad või keskküttesüsteem. Kütteenergia vajaduse piirväärtus, mille saavutamine võimaldab energiasäästlikku maja tunnistada passiivmajaks, on väärtus 15 kWh/m2/aastas).

Passiivmaja peab täitma hulga muid kriteeriumeid, millel on oluline mõju aastase energiatarbimise nõutava määra saavutamisele ja hoidmisele.

KÜTMISEKS NÕUTAV ENERGIATARBIMINE

VÄHEM KUI 15 KWH/M2/AASTAS)

Kütmiseks vajalik maksimaalne võimsus

vähem kui 10 W/m2

Soojusülekandetegur U läbi väliste takistuste (seinad, katus, maapinnal asuvad põrandad)

vähem kui 0,15 W/(m2 K)

Soojusülekandetegur U läbi akende, päikeseenergia läbilaskvusteguri juures g

vähem kui 0,80 W/(m2 K)
g üle 50%

Hoone õhukindlus n50

alla 0,6 1/h

Rekuperaatori tõhusus elektrienergia tarbimisel

Tõhusus üle 75%
Elektrienergia tarbimine alla 0,45 Wh/m3

Primaarenergia tarbimine kõikide maja energiavajaduste rahuldamiseks

alla 120 kWh/(m2 aastas)